Mõtlemine
Mõtlemine on tegelikkuse abstraktne ja üldistatud tunnetamine. Mõtlemise elemendiks on mõisted ja selle väljenduseks on sõnad.
MÕTLEMISE HÄIRED
I Mõtlemisprotsessi vormilised häired:
Mõistete ja neid tähistavate sõnade kujunemise häired (mõistete väärastus, neologismid)
Mõtlemise tempo häired (mõtlemise kiirenemine/aeglustumine, mõtete tõkestus)
Mõtlemise sihipärasuse häired (patoloogiline üksikasjalikkus, laialivalguvus, stereotüüpsus)
Mõtlemise seoslikkuse häired (seosetu mõtlemine, katkendlik mõtlemine, resoneerne mõtlemine, paraloogiline mõtlemine, sümbolistlik mõtlemine)
II Mõtlemise sisulised häired
Sundmõtted – teadvuses vastutahteliselt korduv mitteadekvaatne mõte, mille ekslikkusest saab inimene ise aru.
Foobia – teatud olukordade või objektide ülemäärane kartmine, kusjuures kardetavad olukorrad ja objektid ei ole ohtlikud.
1. agorafoobia, 2. sotsiaalfoobia, 3. lihtfoobiad.
Ülekaalukas mõte – idee, mis haarab inimese teadvuses domineeriva koha ja on ebareaalne.
Luulumõte – haiguslik ekslik veendumuslik otsus, mis ei allu mõistuslikule korrektuurile. Selle väärust ei ole võimalik selgeks teha ega seda ümber lükata. Luulu põhitüübid: paranoiline, depressiivne ja suurusluul.
Patsiendi mõtlemise hindamisel on oluline hinnata järgmiste häirete olemasolu:
1) vormilised häired: mõisted (uussõnad), tempo, seoslikkus, sihipärasus;
2) sisulised häired: sundmõtted, ülekaalukad mõtted, luulumõtted (paranoiline luul, suurusluul, depressiivne luul).
Mõtlemisprotsesside hindamisel saame hinnata ka võimalikke kõnehäireid.
Kõne tempo ja rütmi häired – nt kogelemine.
Düsartria – häirunud on kõne artikulatsioon.
Afaasia – kõnehäire; kõnetus.
Motoorne afaasia – enda produtseeritud kõne on oluliselt häiritud, kuid mõistab teiste kõnet.
Sensoorne afaasia – häirunud on kõne mõistmine.
Amnestiline afaasia – häirunud on objekte tähistava sõna meenutamine.